Goethe värviõpetus klassiruumis – juhend õpetajatele

Kuidas Johann Wolfgang von Goethe 200 aastat vana värviõpetus aitab lapsel mõista värvimaailma ja mida see praktikas joonistustundides tähendab.

Kui laps joonistab, ei ole tema värvivalik juhuslik. Ta valib värvi, mis tundub sobiv – ja see tunne on väga vana, sügavalt inimese bioloogiasse ja kultuuri juurdunud. 19. sajandi alguses kirjutas saksa luuletaja ja loodusteadlane Johann Wolfgang von Goethe raamatu pealkirjaga Zur Farbenlehre (Värviõpetus), mis püüdis selgitada, miks värvid inimesele sellistena tunduvad, nagu nad tunduvad.

Goethe värviõpetus ei ole teaduslik – füüsika seisukohast oli Newton tema suhtes õige ja Goethega eksis. Kuid kasvatuse ja kunsti seisukohalt on Goethe õpetus endiselt väga kasutatav. See räägib sellest, kuidas inimene värvi kogeb – mitte sellest, kuidas värvi lainepikkused käituvad. See on põhjus, miks Waldorfi koolid ja paljud teised kunstiõpetuse traditsioonid kasutavad endiselt Goethe raamistikku.

Selles artiklis räägime, mida Goethe värviõpetus praktikas tähendab ja kuidas seda saab rakendada klassiruumis, lasteaias või kodus koos lapsega.

Kolm põhivärvi – Goethe lähtepunkt

Goethe õpetuse tuum on lihtne: kõik värvid sünnivad kolmest põhivärvist. Need on:

See erineb füüsikas õpitavast teaduslikust jaotusest (RGB või CMY värvid). Goethe punane-kollane-sinine on tajumise kolmikjaotus, mitte mõõtmine.

Lapse jaoks on see intuitiivne lähtepunkt. Väike laps näeb oma maailma just nii: päike on kollane, taevas on sinine ja kõik muu (õun, riietus, lill) on punane või selle varjund.

Värvisegud – millest sünnivad kõik teised varjundid

Kui laps segab kahte põhivärvi, tekib uus värv:

See on lapse esimene tähelepanek, et värvid ei ole eraldi saared, vaid kuuluvad ühte järjepidevusse. Praktikas saab seda klassis väga lihtsalt õpetada:

Anna lapsele kolm värvipliiatsit: sidrunkollane, karmiinpunane ja ultramariin. Palu tal joonistada kollasest ümmargune ala ja selle kõrvale sinisest ümmargune ala. Need kohtuvad keskel – ja sinna tekib roheline ala. Ei mingit maagiat, ei mingit imet – ainult värvi loomus.

See on hoopis teistsugune kogemus, kui et õpetaja ütleb "roheline tekib kollase ja sinise segamisel" tahvlile joonega. Laps näeb seda oma silmaga.

Soojad ja jahedad värvid

Goethe õpetuse kohaselt jagunevad värvid kahte põhirühma:

Soojad värvid on kollane, oranž ja punane. Need tunduvad lähenevad ja aktiivsed. Neil on inimese kehas füsioloogiline mõju: soojad värvid tõstavad veidi südame löögisagedust, justkui oleks pildil tunda päikese soojust.

Jahedad värvid on sinine, roheline ja violett. Need tunduvad taanduvad ja rahulikud. Need alandavad südame löögisagedust ja annavad pildile ruumi tunde.

See on oluline, kui mõtlete lapse seisundile klassiruumis või kodus. Liiga tugevad soojad värvid pildil võivad lapse rahutuks teha; liiga palju jahedat värvilahendust võib pildi süngeks muuta. Tasakaal tekib mõlema kasutamisest.

Praktiline näpunäide: kui laps joonistab maastikku, lase tal muretseda pildi tasakaalu pärast. Kas sinine taevas on tasakaalus kollase päikesega? Kas roheline mets vajab soojemat esiletõstmist – näiteks punast lille või pruuni tüve?

Täiendvärvid – miks teatud paarid "plahvatavad"

Goethe õpetuse üks olulisemaid ideid on täiendvärvid. Igal värvil on värvipaar, mis maksimeerib selle jõu:

Kui need paarid on pildil kõrvuti, siis nad "plahvatavad" – mõlemad näivad heledamad kui üksi. See on põhjus, miks õitsevad aiad näivad nii värvilised: oranžid kõrvitsad sinisel taeval, punased õunad rohelistel lehtedel, kollased võililled lillas põllul.

Lapsega saab seda mänguliselt uurida. Anna lapsele väike paber ja palu tal joonistada keskele väike kollane ring. Seejärel ringi ümber violetsed punktid. Seejärel eraldi lehel kollane ring ja selle ümber rohelised punktid. Mis on erinev?

Mida see tähendab Colors of Aurora värvipliiatsite seisukohast

Oleme oma 24 värvi valiku teinud nii, et Goethe värviõpetus on selle aluseks. Kolm põhivärvi on selgelt esindatud:

Nende kolmega saab laps iseseisvalt uurida värvide segamise aluseid. Lisaks on valikus kõik seguvärvid (oranž, roheline, violett) ning soojad ja jahedad vahetoonid – lavendel, laim, taevasinine, õunapunane, kuldkollane ja nii edasi.

Praktilised harjutused klassi jaoks

Siin on neli konkreetset ülesannet, mida saate proovida klassis või kodus:

Goethe värviõpetus ja Waldorfi pedagoogika

Waldorfi pedagoogika kunstiõpetus tugineb tugevalt Goethe õpetusele. Rudolf Steiner hindas Goethe't kõrgelt ja rakendas tema värviõpetust laste kasvatamisel. Waldorfi koolides tutvub laps värvidega tavaliselt märg-märjale-tehnikas akvarellvärvidega, enne kui siirdub neljandas klassis värvipliiatsite juurde – see annab lapsele võimaluse uurida, kuidas värvid üksteisesse voolavad.

Värvipliiatsid tulevad mängu siis, kui laps hakkab joonistama täpsemaid, kontrollitumaid pilte – näiteks loodusteaduslikke vaatlusjoonistusi, taime- ja loomapilte või geomeetrilisi kujundeid. Selles etapis on paks kolmnurkne pliiats ideaalne, sest see toetab õige pliiatsihoidu arengut ja annab vastupidava jälje.

Lõpuks

Goethe värviõpetus ei ole vana kurioosum, vaid kasutatav raamistik lapse kunstiõpetuseks. See ei nõua õpetajalt suurt ettevalmistust – vaid kolm põhivärvi, paber ja avatud meel eksperimenteerimiseks.

Kõige olulisem mõte: lase lapsel värvid ise avastada. Ära ütle "nii teevad sinine ja kollane rohelise" – lase tal segada ja märgata seda oma silmaga. See on kogemus, mida laps ei unusta.